kes armastab mind? kas oskan armastada sind? kui ei oska isegi ennast armastada, olen väsinud, et iseenda ees vabandada, ma lõhun ja ehitan üles jälle, samas tahan jätta maha endast jälge, luua muutust, kiivalt hoida olevat, kaotada koleda ja sügavalt kogeda, tihti on mina olla raske … ja kui saan olla, siis ikkagi kahtlen, püüan mõista, näha tervikut, andestan pidevalt, pakun lepitust, miks? mind piinab see pingutus, valikute vahel leidmaks ilmutust, midagi siirast, vahetut ja ehedat, mis hoiab end tundmas mehena, võtmaks vastu uut puhta lehena, karma annab, mis vastu terendab, mind pikalt hoidnud pühakoda, a mis on püha, kus on mu koda, ma pole usklik, a usun uskumisse, liialt tundlik, mustvalgena kõik on nii lihtne, sinisilmne ja rumal, või äkki ongi suur süda, tõde otsin läbi lämmatava müra, kas päriselt näen, kes mu lähedal, kes teevad mind vägevaks, kes kannavad hoolt mu eest, ja võtavad tõkked teelt, julgen ja kulgen - kuid endasse tõmbun, taamal jäämäe tipp kõrgub, see torkab silma teravalt, mees nagu teaks, kuidas peab õigesti elama, hoolin, märkan, panen tähele, mul on palju, teistele jääb väheseks, mind kannustab energia, et tõsta teisi, kas tõstan ennast? end küsimas leidsin ma olen rammestund ning tahe raugeb, näen valgust, mis paistab nii kaugelt ... olen kinni puuris, mille uksed on avatud, endal käes on kullast tabalukk, nii uitan mõtetes ringi - teadmata suunas, sa kutsud, ma kuulen, kuid ei kuula, ma tahaks tulla, kuid ei oska, ja vist ei taha ka, palun palveta mu eest! palun palveta mu eest! ma kirjutasin iseendale …

see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale läbikukkumine tahtes püüda täiuslikkust, minapilt endast aina kaugemale nihkus, paigas olnud vundament vajus järsult viltu, valikute tõttu vaimu kurnas teiste rikkus, tõmbasin end tühjaks andes ainult välja, endal kasvas isu, kustutades teiste nälga, oma varud pannud letti hõbekandikul, alles pole miskit, kõik sai välja kanditud, hea poisi mäng tagas plekitu fassaadi, pingutuste taga polnud samas pikka plaani, raband kellast kellani - ennast taga ajades, väsimatult hoian silmad lahti ka magades, ka mees võib nutta - võttes täiega kõike, loeb see, mis ees, pole alles vanu võite, mõni lihtsalt kulgeb a mulle see piduriks, jooksin ringi pimesi ja olin lõpuks siruli, mõni kukkumine rängem, valusam kui teine, need minevikuhaavad ei jätnud mind leigeks, vahtisin lakke või tumedat seina, mind mattis mõttemaailm, mis valgust pelgas see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale hämar tuba - laual tühjad pudelid, tulevik on must, olen nõrk ja lihtsurelik, olen kartnud olla ma ise - avatud, pinged ja stress, mida endalt maha salanud, see liigne vabadus on löönud kokku lained, ja paine keskel - on raske jääda kaineks, olen teinud haiget ja jätnud ütlemata, ja võtnud võlgu uut, et vana võlga katta, julgus vastutada noppis terad sõkaldest, kehval ajal tuttavad mu päris sõpradest, sa küsid, miks hoian vanast kiivalt kinni, mängin olnut peas nagu mustvalget filmi, ma ei saa miskit parata, need tunded on tugevad, soovin iga rea vahelt mõtet välja lugeda, nii ma olen kasvand, endale kompleksne, mõni ei suuda mõista – hoopis groteskne ... mul pole usku, üritus on katse, mis luhtund, tahan tunda päriselt, võtta kõigest puhkust, erinevus rikastab ma püüan hoida meelel, ainus suund on edasi ja asusingi teele see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale see on elu - tõusud ja mõõnad, ma kirjutasin iseendale … iseendale

vaatan pudeli põhja, sealt vaatab vastu tühjus ... see otsing nüristab mõistuse küpsust, aeg seisab paigal, ise ka paigal seisan, tahaks valada välja, sellesse olemist peita, a mida proovin ma täita ja millega? mõtted on hägused ning silme ees virvendab, mürgine meel teeb nii, et unustan, valu kustutab, ise olemist endasse uputan, arvates, et miskit sügaval purustan, ja sellega veel ka uhkustan, haiget hinge valdab rahutus, enesekindlus on kadunud, ei ole kunagi kedagi palunud, pole arvanud, et elada on valutu, see magus vool on meeli vabastav, pidev hoog sees, et leida sisemine tasakaal, valehäbi rääkida kaotusest, a mis on võit? see enesepettuse hetk on lihtsalt teelt väljasõit, otsiks nagu lõppu, ilma, et oleks miskit enne kokku võtnud, kulgenud rajal, mis ei vii kuhugi, sest korduvalt end ise maha surusin, need õhtud samas pakkunud on rahu, hoides argise hala päris tunnetest lahus, see olemine on aus, vaikus kannab kui kõigest muust on paus, ei ole tüdimust, taak õlgadelt on käega pühitud, ise olemine nõuab südikust, ja ma tahan minna lendama, a see vastasseis iseendaga, paneb peale pidurid, kunagi kirjutasin minutist, et jõuda sinuni, nüüd olen ajas kinni, et ma ise jõuaks minuni ... et ma ise jõuaks minuni …

mõni tuleb selleks, et vaid võtta, teisest leiad terveks eluks sõbra, vahel kohtad inimest, kes kannab kaasa, teine sõidab sisse, kolmas tahab saada draamat, a kui leiad selle õige hoia kinni visalt, tõuske lendu koos muidu võetakse need tiivad, maailm pöörleb ringi just kiirelt nõnda, kui selleks pole valmis, jääd vaatamagi kõrvalt mõtlen nagu Tommyboy kui räägin suurest pildist, võtan vastu lahkelt, mida elu jooksvalt kingib, proovin näha kastist välja nagu lamedast maast, a ma inimene nõrk, võrdlen, ajab ikka kadestama, kui vaatan tulevikku kaasas pildid minevikust, tunnistan, et teinud vigu, a kõrgel hoidnud lippu, sõltumata survest ... valmis kompromissideks, tahaks teistmoodi, muutust kaasa tuua, dissident! kolm aastakümmet, kõigil märgiline tähendus, on käidud, nähtud, olen saanud tunda lähedust, elu elaks nagu seiklust need on "Vallatud kurvid", … a miski pakitseb sees, vahel passima sunnib, "Me peame liikuma edasi!" (edasi-edasi) ... lajatab Wst, ja vahel tormaks, ainult rabaks, ka magades, … ei unusta ma eales aega võtta endale, … sellest elust valguskiirusel läbi lennates mõni tuleb selleks, et vaid võtta, teisest leiad terveks eluks sõbra, vahel kohtad inimest, kes kannab kaasa, teine sõidab sisse, kolmas tahab saada draamat, a kui leiad selle õige - hoia kinni visalt, tõuske lendu koos muidu võetakse need tiivad, maailm pöörleb ringi just kiirelt nõnda, kui selleks pole valmis, jääd vaatamagi kõrvalt tahan olla võitja nagu Reket soov on innustada, turbulents mind raputab kui valin sörgi sabas, aru saanud ammu usk vaid endasse viib edasi, pani mõtlema kui kesköö tunnil voodis lebasin, olnud läbikukkumisi ning allaandmise tunnet, ülemõtlemise pingeid ja sõbrale jagatud muret, päeva lõpus korduvalt hing täis olnud trotsi, sest põhimõttekindlus ei too kotti suurt klotsi, kuskil peidus ikka keegi, veel, lahmib õpetussõnu, see vabadus on petlik kannaks nagu jalavõru, iga kogemus rikastab sel teel kus üheotsapilet, samas võitlus veskitega võtab kiirelt kaasa kire, a mind kannustamas minu inimesed nagu Chalice`i, kui tahaks lüüa käega, milleks - ma ei viitsi, õnn on sõbrad, kellest võtta iga kell saab eeskuju, olemas ka siis kui vastuvoolu ujuks, nii on (nii on) ma olin eemal, et nad ei saaks visata ja lootsin elust läbi joosta, ilma et ma pihta saaks ja nüüd hindan kahjut, mida järjekordne müüt on teind kui näen end guugeldamas läbipõlemise sümptomeid ja ma tean - see leek ei ole lõplikult veel kustund kui ma oo-ootan Rahvaspordipäeva nagu Must Q et kõik need teemad, millega ma maadlen täna siin end lahustada saaksid, ilma et alles jääks vaid piin sest iga rida, mida kuulda saad, mu jaoks on olnud palverännak mis abiks ulatand on käe, kui keset talve ärkan ja sealset lumekatet rookides näen asju vahel tumedates toonides kui otsa on mu valge värv saand ja enda eest niisama julgelt seistes pole midagi ekstreemsemat kui see, kui valin kuldse kesktee sest ainult lennates neid sõnu kuulda saab mistõttu keerutangi üles mulda maast, et tulla taas mõni tuleb selleks, et vaid võtta, teisest leiad terveks eluks sõbra, vahel kohtad inimest, kes kannab kaasa, teine sõidab sisse, kolmas tahab saada draamat, a kui leiad selle õige - hoia kinni visalt, tõuske lendu koos muidu võetakse need tiivad, maailm pöörleb ringi just kiirelt nõnda, kui selleks pole valmis, jääd vaatamagi kõrvalt

enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ... enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ... käies ühte sammu tekib meie-tunne, alles hoian neid - mina vajan oma tunde, rassind hooga edasi kui tunded olnud sõlmes, riskind ka siis teades ette, et ma põhjan kõrben, pere hästi hoitud kontol piisavalt on raha, praktilised mured jäänud tööga seljataha, koos käsikäes saanud - me olme püsivaks, tihti endalt küsin ma - mis suunas minna üritan, koos olles radar, end aga välja lülitab, vahel vaja nügida kui jäänud paigal püsima, laites iga üritust kui vastu tuult sülitaks, liialt tülitad - siis seinte vastu müristab! samas tunne selge kui muu tundub tühine, mõni otsib eluaeg a mu kodutee on lühike, kui suund on ühine, siis keerab uksed lukku, hooga vastu ööle koos lükkab tuled kustu enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ... enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ... oled tormiks klaasis kui see meri vahutab, ei taha mõelda, et võiksid ühel päeval kaduda, miks vaja seda Paa-beli torni kokku laduda, kiigutan neid mõtteid igal õhtul nagu sadulas, ammu tehtud valikud on paika pannud raja, mõte suunda muuta ajab rinnus valutama, koorem vaja kanda olles paaris alustalaks, emotsioonid lappes, keskööl ringi jalutamas, tee nagu seegi on kurnav ei saa salata, luba minna magama, uus päev juba algamas, koos on tehtud - koos on mulle korda läinud, koos on meist suured väljakutsed üle käinud, nüüd lõpuni ma siiras, sa pead mind uskuma, vajan oma ruumi kui mind vaakumisse lukustad, nad ütlevad, et tarkus tuleb kaasa vanusega, see mäng käib täna liiga kõrgete panustega enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ... enne veel kui - teemad olid ühised, enne veel kui - kodutee nii lühike, enne veel kui enne meid olnu nii tühine - pikk soe suvi tõi kaasa külma sügise ...

miks püüan ennast petta, et saan sõnadeta ...

maskiga mina, vaikus … vaikus … maskiga mina, vaikus … vaikus … vaikus - see ongi mu tormiks, vaikus - see ongi mu looming, anna mu vaikus, anna mu Hennessy, lükkan su troonilt, ei pea sind kellekski, mu maskiga mina, jah, mu maskiga mina, sa hoiad mind kinni, tõmbad mind kaasa, mu maskita mina, jah, mu maskita mina, sa katad mu silmi, oled mu kõrval, vaatad pealt ja võtad mu sõnad, võtad mu mõtted, muudad mu võõraks, alatud võtted ja mustaga võõpad, mu jagatud mõtted on tavatu tõde, see lõputu äng sus leegina põleb, ma tahan sind võita, üle sust sõita, su tulekust saati samas sind mõista, mu maskiga mina, jah, mu maskiga mina, su tulekust saati, mu seintel on trellid, mu seintel on trellid, mis maalitud sinna, kui tahaksin vaid, siis saaksin ma minna, kohe - a ma kinni kui betoonis, ja see ongi mu trooniks täna, kus maskita minna saan maskiga ära, mu maskiga mina, jah, mu maskiga mina, sa kannad mu krooni, sa pole minust hoolind, nii pikalt ootasin ja lootsin, sinus oli kinni minu looming, vaikus … vaikus … vaikus - see ongi mu tormiks, vaikus - see ongi mu looming vaikus … maskiga mina

sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... sa tulid justkui välk selgest taevast, see hetk ei valind kohta ega ette nähtud aega … nüüd hinges möllab torm kui laine peksab üle kalda, ma otsin rahu - a seda rahu raske endas kanda, kui raamid kaovad ja välja puurist pääsed, tundmatusse hüpe nagu seisaks maailma äärel, ma saan hakkama! a petaks end kui pole hirmutav, see tunne ... mis vabalt ka mägesid liigutab … kui eile veel, arvasin, et miskit pole enam leida, sain tundma, et ise ennast enda eest ma peidan, nüüd proovin püüda kinni iga tera liivakellast, sa tulid ja läksid, sust` maha jäädes tuult emban sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... seda, mis kord on tehtud, ei saa pöörata tagasi, mu tulin kaasa, et käia läbi käimata radasid, ja end sulle avasin ... ja sina mulle end, tark ei torma - aga miks keelata neid tundeid? igatsus võimust võtmas kui sind pole lähedal, tean nii palju on kaalul ning see muudab ärevaks … mis küll tõi kaasa selle emotsioonide paleti? ja lõi paigast seni paigas olnud argiseid hetki … justkui poolunes kulgen jättes märke märkamata, hammustan end huulde proovides üles ärgata, ma vaatan enda sisse ja proovin südames mõista, kui kaugele me koos sel teel valmis sõitma ... sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... sulle, ma pühendasin sulle, nii ma tunnen, loen kokku minuteid, tunde ... sind vaikusest ma kuulen ning otsin varjudest, sa oled tuules, tea, ootan, mõtlen, et ... aeg libiseb käest kui hoiame end üksteisest lahus, juba tehtud valikute tõttu meist koos mõelda on valus, rohke pagasiga teel tõusud ja mõõnad olnud läbivaks, anna andeks mulle kui tunned, et see mees väristab, kulgenud ma seni paljuski pimesi ja ennast salgavalt, püüdlus leida täiust toonud kaasa tuhmunud mandala, olen otsinud valgust enda seest leidmata seda, kas peaksin nüüd tehtud valikute pärast kahetsema? neid keerdkäike ei näinud meist kumbki ette, võimatu missioon varem paika pandud elude keskel, mis tehtud, see on tehtud ning siit edasi koos … teadmata ette lõppu sellel peadpööritaval lool

... iga uus päev on kingitus, kui pea selge koos rahul endaga maailm piiritu, ei peata väljakutsed, iga ettetulev viivitus, mu kari on juhitud kui mu külge liimitud, kõige raskem oli mõista neid, kes vahetult lähedal, nüüd tean, mida päriselt aus olla tähendab, just enda vastu - oma alter ego juppeks lahates, vastutust on vaja kanda a hingelt ikka vaba mees, vabalt rääkimine, endast väljapoole vaadates, sõbrad said tunda käimist mu kitsastes saabastes, varem olin tinditu, pilditu, plekitu ja puhas, kolm tilka verd läbi valu tõstsid keha üles tuhast, kas uus mina? pigem karastund ja tugevam vana, viimaks enda valikute taga, pahedest saanud vabaks, sain need sõlmed lõpuks ometi lahti harutada, jätta maha selle, mis oli paigalseisu taga … paigalseisu taga valgus enne tormi, vaikus valus ongi … a siit saan liikuda edasi … peale iseenda ei ole vaja otsida kedagi, hoides ennast - siis ka teised hoitud, vot sedasi … valgus enne tormi, vaikus valus ongi … a siit saan liikuda edasi … peale iseenda ei ole vaja otsida kedagi, hoides ennast - siis ka teised hoitud, vot sedasi … tunnen uhkust, et olen saand sind tundma, isegi kui aastaid pole teineteisest kuulda, vahel mõtlen, sõltumata hoidmast distantsi, võtan sind kui oma, sest oma mulle andsid, sa pole muutund - ma ka pole muutund, valikute vahe lihtsalt kujundand eri suunal kulgu, mõnel avaneb uks, teisel järjekordne sulgub, ja kui on raske, olen olemas ka siis kui murdud, või kui näeme liiga tihti, nii et väsitab, hoiab ühine janu elamuste vastu alles meie särina, mõni tühja plärab, teeb eimillestki kära, mu ring on tummine - kõigil endast jätta maha pärand, mõni tormab, teine tammub paigal, kolmas lonkab, igaüks käib oma teed nii hästi kuidas oskab, nüüd nägid kui sügavalt üks mees on haavatav, ja sa pole pidand paljuks ikka mind alt üles vaadata iga uus päev on kingitus, millest luua saab miskit uut nii et kuula seda lindistust ja pane ka tähele paremal juhul helide lainetus mahedalt sujub meri, suvi, Saaremaa, Muhu on meeldiv, kui murede pagas on vahepeal unund enesekriitika liiga sageli rusub ja aeg ajalt kõikuma paneb ka usu sõnade kirja panemiseks kasutan juhust ja esitan sulle seda arusaadaval kujul kui kaua pole näind, siis jätkame sealt kus pooleli jäi klaas võib olla nii pooleldi tühi kui pooleldi täis kõigil omad viisid, kuidas toimetada ma parimal moel edastada oma pointi tahan see on see soul food kui hingele toitu vajad see on see jõu-boost kui jätta asju soiku tahad a sellegipoolest loobuda ei saa ka pärast tagasilööke ikka kogud end taas valgus enne tormi, vaikus valus ongi … ... a siit saan liikuda edasi … peale iseenda ei ole vaja otsida kedagi, hoides ennast - siis ka teised hoitud, vot sedasi … valgus enne tormi, vaikus valus ongi … ... a siit saan liikuda edasi … peale iseenda ei ole vaja otsida kedagi, hoides ennast - siis ka teised hoitud, vot sedasi …

üks - kord - veel - mängu pandud panus toob kaasa kullasaju, kui kangutamas päevatöö, aastatega kasvand` vanus, kus kohustuste kõrval plaan ja uusaastalubadused, jätkuvalt on aktuaalne, millal võidan mugavuse? mind kotib, et toimetuste kongi aheldudes, suudan tules hoida rauad, leppimata - nii ongi, ... sõna võttes sisemine võitlus sundimas on tegudele ahmimata tühjalt õhku, kui väsimatult liigun, innustavad uued leiud, agressiivne meeleseisund, maski taga mängind peitust, mul ammu meelest läind, keda võitsin kunagi või kes on kellest olnud parem, sest kõigi võimaluste kõrval mõttetu see võimendatud koorem, survestamas mantra: sünnib rikkus lakkamatult tootes, nii keset komplekse otsind aina rohkem meelerahu, ilma et ma selleks teiste päid aga maha raiun üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks - kord - veel - aeg toitis nälga kui alles hoidsin mugavusi, andes välja lubadusi, vabanduste vangi mugandusin, kahtlused nii tahtes tulid kui toores andes ja, tähelend Orissaarest lakkas kaldal järellaineta, hip-hop non-stop, umbes aastake ja nägin blokke, salliräppar Tartust - maha kantud pakist jokker, jäänud alles hulk kamraade, päringuid loome kohta, kas teen veel uut kraami? kas saab taas plaati osta? keset öösse laotud rütmi taotud riimiridasid, ma tootsin manti, lõpuks leidmata üles vigasid, mu mõtted on ikka veel manipuleeritud – täpselt! ainus ootus see räppsitt olgu mulle faking värske, pole hakkind a miski mu`s näris varem tähti, võttis aega, ma tunnen ennast viimaks päris hästi, ei ole lahkund, et saaksin tagasi ma tulla, kuid pommid varuks mullas, täidetud on magasin, kuulid kullast, pahh, pa-pahh üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … anna andeks mulle tunned olen liialt tundlik, end viimaks üles leidmaks elu piire nihutama sundis, olen lükkand edasi nii kaua, et viimasel tunnil, panen kaardid lauda üksi, käies välja oma trumbid, jätkuvalt jätkusuutlik, pole suud tühja pruukind, kohatu kui kohanud ma kuulsin kannan kapuutsi, mõni tujudele muutlik, lahmind suvalt huupi, pole ammu uudis sama joont aastaid hoida suutsin, üks-kord-veel - toon kokku kodukoerad ühte kuuti, põhjas käinud tuukrid leidsid põhjast üles viis luupi, rännak sügavates soppides viis rivist asimuudi, endal nähtav suund aitas paika panna rakursi, see teekond võttis aega rohkem kui dekaadi, seesama biit peitis end vanal kõrvetatud plaadil, mõned asjad elus juhtuvad just siis kui nad peavad, võin ju ette mõelda, kuid hea on lihtsalt teada, et ... üks - kord - veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel … üks kord veel …